Kadunud tsirkus (lugu rohelisest melonijäätisest või millestki muust)

Nagu mul on harjumuseks saanud, siis kui mõnda teatritükki vaatamas käidud jagan muljeid ka enda blogis. Seekord sai ette võetud teekond Rakverre, vaatama etendust Kadunud tsirkus – mälestus olemata eilsest. Magnetid mis suvelavastust vaatama tõmbasid olid muidugi Bonzo ja Tõnis Mägi, ei tulnud ka pettuda. Lavastuse muusikaline pool oli väga hea. Erilise mulje jättis Bonzo esituses laul “Vilma”, mis kõlas lihtsalt võimsalt. Etendus ise oli värskendavalt omapärane, esimene pool tõsi küll lohises natuke, aga pärast vaheaega tehti kaotatu kuhjaga tasa.

Lavakujundus oli maitsekas (ahjaa, etendust mängitakse mitte Rakvere Teatris vaid Rakvere spordikirikus). Meeldisid ka värvikad karakterid: kibestunud tsirkuse direktor, alkohoolikust karu, dramaatiline sebra, habemega naine, köietantsija kes kartis kõrgust ja mustkunstnik. Igaühel neist oli oma lugu, kuigi ainsana arendati lõpuni direktori oma – lugu rohelisest melonijäätisest. Lavastuses tekkis natuke palju kõrvalliine, mis tegelikult kuskile välja ei viinud ja tänu millele oli lugu vahest liiga killustatud ja ühtse terviku asemel tekkis palju pisikesi omaette lugusid, mis Tõnise ja Bonzo lauludega kokku liimiti. Teisest küljest andis see lavastusele teatava omapära. Teatrist lahkudes jäi kummitama, et millest see etendus siis ikka rääkis.

Tõnis Mägi & Bonzo “Kolimine”

Minumeelest oli see lugu sellest, millest inimesed unistavad kui nad on lapsed, miks nende unistused ei täitu, miks me pettume suureks saades ja kas see kõik peab nii olema. Allegooria meie ühiskonnast ja meist endist. See etendus kutsub vaatama enda sisse ja meenutama võibolla ka naerma enda üle, kas see naer on lõbus või kurb, eks selleks peab igaüks etenduse ise ära nägema.